Elektriku tunnihind: kust tuleb number, mida klient arvel näeb

Klient näeb arvel 48 eurot tunnis. Elektrik saab palgalehele 9,80 eurot tunnis bruto. Vahe ei ole kate — kate on sellest väikseim osa, ja selle artikli mõte on näidata, kuhu ülejäänu kaob.

Küsimus „mis on elektriku tunnihind" tuleb kahelt poolt: majaomanik tahab teada, kas pakkumine on aus, ja ettevõtja tahab teada, kas tema oma number kannab välja. Mõlemale on sama vastus, ainult loetakse seda eri suunas.

Kiht 1: tööandja maksud, 33,8 protsenti bruto peale

Sotsiaalmaksu määr on 33 protsenti maksustatavalt summalt (teatud juhtudel 13 protsenti), ja töötuskindlustusmakse tööandja määr on 0,8 protsenti — see viimane on riigi kehtestatud vahemikus 0,25–1,4 protsenti ja kehtib 1. jaanuarist 2025 kuni 2028. aasta lõpuni (töötaja määr samal ajal 1,6 protsenti). Kokku 33,8 protsenti, mis lisandub brutopalgale ja mida töötaja palgalehel ei näe.

Üks number, mida osalise koormuse puhul regulaarselt unustatakse: 2026. aastal on sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 886 eurot, mis teeb tööandjale minimaalseks kohustuseks 292,38 eurot kuus. Poole koormusega töötaja pealt ei lange sotsiaalmaks poole peale — see põrkab alammäära vastu. Kahe poole kohaga inimese palgakõrvalkulu on seega suurem kui ühe täiskohaga inimese oma, sama brutosumma juures.

9,80 eurot bruto tunnis tähendab tööandjale 13,11 eurot tunnis, ilma et keegi oleks veel autot tankinud.

Kiht 2: tunnid, mille eest keegi ei maksa

Siin laguneb enamik omatehtud kalkulatsioone. Kaheksatunnine päev ja viiepäevane nädal teevad aastas ligikaudu 2 000 tundi. Sellest ei jää arveldatavaks ligilähedaseltki kõik:

• puhkus ja riigipühad — kaks kuni kolm nädalat pluss pühad;
• haigus — ettearvamatu, aga mitte null;
• sõiduaeg objektide vahel — Tallinnas kolm objekti päevas tähendab kergesti tund aega rooli taga;
• laoskäik ja materjali vedu — iga hommik natuke;
• pakkumuste koostamine ja mõõdistamine — mida suurem tellija, seda rohkem;
• garantiitööd — tehtud töö, mille eest teist korda ei maksta.

Kui arveldatav osakaal on 60 protsenti, tuleb kogu palgakulu katta 1 200 tunniga, mitte 2 000-ga. Tööandja tunnikulu 13,11 eurot muutub sellega 21,85 euroks arveldatava tunni kohta — ilma ühegi üldkuluta.

Ja see suhtarv on tunnihinna suurim üksikmõjur. Palga tõstmine viie protsendi võrra muudab numbrit vähem kui see, kas arveldatav osakaal on 55 või 65 protsenti. Selleks tuleb seda mõõta, mitte hinnata: eraldi kanded tööaja, sõiduaja, puhkuse ja haiguse kohta, kuu kaupa kokku loetud. Kõrvaloleval pildil on täpselt see vaade — ühe kuu tööaeg, sõiduaeg, puhkus ja haigus eraldi summadena, ja iga kande juures projekt, millele see läks.

Kiht 3: üldkulu ja kate

Kaubik, kütus, kindlustus, tööriistad ja mõõteseadmed, riietus, telefon, raamatupidamine, tarkvara, koolitus ja kutsetunnistuse uuendamine — ehitiste elektrik, tase 3/4/5 ei ole eluaegne paber. Need kulud ei sõltu tundide arvust ja nad tuleb jagada samade 1 200 arveldatava tunni peale.

Väikeses ettevõttes on see tavaliselt kahekohaline number tunni kohta. Kui üldkulu on 12 000 eurot aastas ühe tegija kohta, on see 10 eurot arveldatava tunni kohta, ja tunnikulu on 31,85 eurot enne katet.

Kate ei ole siin lisand, vaid ainus asi, mis maksab tuleviku eest: uus auto, halb kuu, vaidlus, mis venib. Kümme protsenti sellest numbrist on 3,19 eurot, ja tunnihind on 35,04 eurot — endiselt ilma käibemaksuta.

Kiht 4: käibemaks, mis ei ole sinu

Eraklient võrdleb brutosummasid. Käibemaksu standardmäär on alates 1. juulist 2025 24 protsenti (KMS § 15 lg 1), ja ehitus- ning remonditööle vähendatud määra ei ole — 13 protsenti kehtib majutusele, 9 protsenti trükistele ja ravimitele. 35,04 eurot muutub erakliendi jaoks 43,45 euroks.

Ettevõtja jaoks see summa ei suurene, sest tema arvab sisendkäibemaksu maha. Sama tunnihind on seega erakliendile veerandi võrra kallim kui ärikliendile, ilma et ettevõtte tulu muutuks ühe sendi võrra. Kuidas kogu maksurida arvele ja pakkumisele tuleb, on eraldi teema: käibemaks 24 protsenti ja 40 000 euro piir ehitajale.

Alla 40 000 euro käibega registreerimata ettevõtja küsib erakliendilt 35,04 eurot ja on sellega nähtavalt odavam. Seda eelist ei tohi aga ette ära anda: kui ta näitab arvel käibemaksu ilma registreerimata olemata, jääb ta selle summa võlgu. Miks ja kuidas seda vältida: arve koostamine: kümme rida, mis peavad arvel olema.

Ja nüüd teiselt poolt: kas 43 eurot tunnis on aus?

Seda küsimust tipib Google'isse enamasti majaomanik, mitte elektrik. Vastus, mis talle midagi annab, ei ole „jah" ega „ei", vaid üks lause: tunnihind ei ole palk, vaid jagatis.

Kolm asja, mis aitavad tal pakkumist hinnata ilma elektrikuks õppimata:

• Küsi, mis tunnihinna sisse kuulub. Kas sõit on eraldi? Kas väljakutsetasu on olemas? Kas materjali juurdehindlus on tunnihinnas või eraldi real? Kaks pakkumist, mille tunnihind erineb kümme eurot, võivad kogusummas olla identsed.
• Vaata tunde, mitte hinda. Kaheksa tundi 35 eurot on odavam kui viis tundi 48 eurot ainult siis, kui töö on sama. Kogenud tegija teeb sama töö väiksema tundide arvuga, ja tema kõrgem tunnihind on sageli madalam lõppsumma.
• Kontrolli kutsetunnistust, mitte hinda. Eesti kutsesüsteem annab tasemed — ehitiste elektrik, tase 3/4/5 —, ja need on avalikult kontrollitavad. Tase 5 elektriku tunnihind on kõrgem põhjusega, mis seisab paberil.

Ettevõtjale on siin praktiline järeldus: kirjuta need kolm asja pakkumisse, enne kui klient küsib. Pakkumine, mis ütleb „tunnihind 35 € + käibemaks, sõiduaeg sisaldub, materjal juurdehindlusega 12 %", võidab võrdluse pakkumise vastu, mis ütleb ainult „35 €/h" — sest teine jätab kliendile kolm küsimust, ja kolme küsimusega pakkumist ei valita.

Kaks ettevõtet, sama palk, erinev tulemus

Mõlemas töötab üks elektrik brutopalgaga 9,80 eurot tunnis. Mõlemad küsivad erakliendilt 43,45 eurot tunnis koos käibemaksuga. Ainus erinevus on see, mida nad mõõdavad.

Ettevõte A mõõdab. Tööaeg, sõiduaeg, puhkus ja haigus on eraldi kanded, iga kanne on seotud projektiga. Kuu lõpus on näha, et arveldatav osakaal on 62 protsenti ja sõiduaega on kogunenud üle kolmekümne tunni. Järgmisse lepingusse läheb väljakutsetasu. Kolme kuu pärast on arveldatav osakaal 66 protsenti ja sama tunnihind katab rohkem.

Ettevõte B ei mõõda. Tunnid kirjutatakse üles ainult siis, kui neid saab arvele panna; ülejäänu ei jõua kuhugi. Aasta lõpus on käive korralik ja konto tühjem, kui peaks — ja kuna kogu tootmatu aeg on nähtamatu, ei ole ühtegi kohta, kust otsida. B tõstab järgmisel aastal tunnihinna 48 euroni ja kaotab kaks klienti, kelle juures probleem ei olnud kunagi hinnas.

Vahe nende kahe vahel ei ole kalkulatsioonis. Vahe on selles, et A teab, kui palju tunde ta tegelikult müüb, ja B teab ainult, kui palju ta neid arveldas. Sama vaade projekti tasemel — kalkulatsioon eelarve vastu kululiikide kaupa — näitab sedasama ühe objekti kohta: töövõtuleping: eelarve on siduv, kui pole kokku lepitud teisiti kirjeldab, mis juhtub siis, kui eelarve ja tegelikkus lahku lähevad ja kokkulepet ei ole.

---

Seisuga 24. september 2026. Artikkel kirjeldab õiguslikku ja arvestuslikku olukorda ega asenda maksu- ega õigusnõustamist. Sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse kuumäär kehtestatakse igal aastal riigieelarvega eelmise aasta 1. juulil kehtinud töötasu alammäära põhjal, ja töötuskindlustusmakse määrad on praegu fikseeritud 2028. aasta lõpuni — enne uue aasta tunnihinna kinnitamist ava Maksu- ja Tolliameti leheküljed „Sotsiaalmaks" ja „Töötuskindlustusmakse" ning võta sealt selle aasta numbrid.

Mida Zirko teeb: tööaeg, sõiduaeg, puhkus ja haigus on eraldi kanded eraldi liikidega, iga kanne käib projekti külge, ja projekti järelkalkulatsioon näitab tööjõu, materjali, seadmete, alltöövõtu ja muu kulu eraldi eelarve vastu — ka siis, kui tulemus on negatiivne. Tunnihinda Zirko ei arvuta ega soovita: palk, arveldatav osakaal ja kate on sinu ettevõtte otsused, ja ainus, mida tarkvara siin teha saab, on näidata sulle tegelikke tunde, mille peale sa need otsused teed.